ALPA eestikeelsed õppemängud

Analyse door ViaAPK

ALPA eestikeelsed õppemängud on mänguline õpperakendus, mille keskmes on eesti keel, lapse kultuuriline taust ja esimesed olulised mõisted. Mina vaataksin seda eelkõige kui rahulikku kodust abivahendit lapsele, kes õpib tähestikku, kujundeid ja värve ning vajab selleks tuttavamat keele- ja kultuuriruumi. See ei mõju mulle nagu tavaline mäng, mille eesmärk on ainult kiire reageerimine, vaid pigem nagu väike tegevuste kogumik, mida saab kasutada lühikeste õppimishetkedena.

Rakenduse arendaja on ALPA Kids ning see kuulub harivate mängude kategooriasse. See on tasuta allalaaditav, mõeldud PEGI 3 vanusemärgise järgi väga noortele kasutajatele ja töötab Androidi seadmetel alates versioonist 6.0. Praegune versioon on 6.8.30 ning rakendusel on üle 100 tuhande paigalduse. Minu jaoks on kõige olulisem siiski see, kuidas laps ekraanil orienteerub, kui palju abi ta vajab ja kas tegevused sobivad tema igapäevase tähelepanuvõimega.

Kui valin lapsele õppemängu, ei vaata ma ainult seda, milliseid mõisteid seal käsitletakse. Oluline on ka see, kas mäng toetab eesmärki, mis perel parasjagu on: kas laps vajab eesti keelega rohkem kokkupuudet, kordab lasteaias kuuldut või tahab lihtsalt värve ja kujundeid märgata. Siin tasubki alustuseks mõelda mitte sellele, kui kaua laps ekraanil püsib, vaid sellele, mida te pärast mängu koos teha saate.

Kuidas laps rakenduses loeb ja liigub

Esimene mulje sõltub siin palju sellest, kas laps oskab juba tähti ja juhiseid iseseisvalt jälgida. Tähestiku, värvide ja kujundite õppimine annab rakendusele loogilise aluse, sest need teemad on väikelapse jaoks tuttavad ning neid saab siduda koduste esemete, raamatute ja mänguasjadega. Kui laps näeb mängus värvi või kuju, mida ta tunneb ka päriselust, on tal lihtsam tegevuse mõttest aru saada.

Selge ülesehitus on noore õppija jaoks sama tähtis kui õige vastus. Väike laps ei pruugi mõista, et rakenduses tuleb ühest tegevusest teise liikumiseks alati kindlat nuppu otsida. Seetõttu soovitan esimesel kasutuskorral lapse kõrval olla ja vaadata, kas ta leiab järgmise tegevuse ise või ootab pidevalt täiskasvanu juhendamist. See lihtne proov aitab kiiresti aru saada, kas rakendus sobib iseseisvaks kasutamiseks või pigem koosõppeks.

Advertenties

Minu hinnangul töötab selline rakendus kõige paremini lühikeste seanssidena. Kui laps on juba väsinud, võib ka lihtne värvi või tähega seotud ülesanne tunduda segane. Parem on valida üks väike eesmärk, näiteks korrata mõnda tähte või eristada kujundeid, ja lõpetada enne seda, kui laps hakkab juhuslikult ekraanile vajutama. Nii jääb õppimine mänguliseks ega muutu testiks.

Kultuuriline kontekst on siin praktiline tugevus. Eesti keeles õppiv laps ei pea kogu tegevuse mõtet teise keele kaudu ära arvama. See võib olla eriti kasulik peres, kus laps kuuleb kodus eesti keelt, kuid kasutab digiseadmetes peamiselt mõnda muud keelt. Samuti võib rakendus sobida vanemale, kes tahab toetada lapse eesti keele sõnavara ilma töövihiku või ametliku õppetunnita.

Minu jaoks on selle eestikeelse fookuse tegelik kasu kõige selgem siis, kui laps tunneb mõistet, kuid ei oska seda veel nimetada. Vanem saab mängu kõrvale pakkuda sõna, korrata seda loomulikus lauses ja siduda selle lapse enda kogemusega. Nii ei jää tegevus pelgalt õigete vastuste valimiseks, vaid muutub väikeseks keeleharjutuseks. See töötab eriti hästi siis, kui täiskasvanu ei kiirusta last parandama, vaid annab talle hetke sõna meenutamiseks.

Teksti ja juhiste jälgitavus

Väikelapse lugemisoskus on väga erinev. Mõni laps tunneb üksikuid tähti, teine loeb juba lühikesi sõnu, kolmas toetub peamiselt piltidele ja helile. Seetõttu ei eelda ma, et laps peaks kõiki juhiseid ise lugema. Kui tegevus sisaldab teksti, tasub täiskasvanul see ette lugeda ja paluda lapsel näidata, mida ta mõistis. Selline kasutusviis muudab rakenduse ühiseks vestluseks, mitte lihtsalt ekraani vaatamiseks.

Praktiline nipp on kasutada sama tegevust kahes etapis. Esimesel korral lasen lapsel vabalt proovida, ilma et parandaksin iga eksimust. Teisel korral küsin, miks ta mingi tähe, värvi või kuju valis. Nii saan aru, kas ta õppis mõiste ära või vajutas lihtsalt õigele kohale juhuslikult. See on eriti kasulik lapse puhul, kes lahendab visuaalseid ülesandeid kiiresti, kuid ei oska veel oma valikut sõnadega selgitada.

Advertenties

Kui laps ei tunne eesti tähestikku või kuuleb eesti keelt harva, võib navigeerimine olla aeglasem. Sel juhul ei tähenda takerdumine tingimata seda, et mäng on liiga raske; probleem võib olla keeles. Mina kasutaksin rakendust koos pildiraamatu, koduste esemete või suulise kordamisega. Näiteks võib pärast värvidega seotud tegevust otsida toast samasuguse värviga esemeid. See annab ekraanil nähtule päris tähenduse.

Hea väike kohandus on küsida küsimusi, millele pole vaja ekraanil midagi puudutada. „Kus sa seda veel nägid?” või „Mis oleks sama värvi?” suunab last meenutama ja oma sõnadega vastama. Vanem saab nii aru, kas laps oskab mõistet päriselus ära tunda, isegi kui ta ei taha seda parajasti ise välja öelda. Kui laps vaikib, võib ta lihtsalt näidata; vestlus ei pea muutuma kontrolltööks.

Puudutamine, liikumine ja tajukoormus

Väikeste laste käeline täpsus areneb alles. Nad võivad puudutada ekraanil õiget ala, kuid sõrm libiseb või puudutus satub naaberelemendile. Seetõttu ei tasu esimestel kordadel hinnata last ainult tulemuse järgi. Jälgin pigem, kas ta saab ülesande mõttest aru ja kas ta suudab pärast eksimist uuesti proovida. Kui tegevus nõuab täpset lohistamist või väikese objekti tabamist, võib laps vajada rohkem aega kui vanem eeldab.

Rakendus võib sobida lapsele, kellele meeldib õppida visuaalselt ja puudutuse kaudu. Samas ei ole ekraan kõigile parim õppimisviis. Laps, kes väsib kiiresti eredatest piltidest, helidest või korduvatest katsetest, võib vajada vaiksemat keskkonda ja lühemat kasutusaega. Mina hoiaksin seadme helitugevuse tagasihoidliku ning teeksin pausi kohe, kui laps hakkab silmi hõõruma, eemaldub ekraanist või muutub rahutuks.

Hea võte on ühendada ekraanitegevus füüsilise tegevusega. Kui mäng käsitleb kujundeid, saab laps pärast ekraanil harjutamist otsida kodust ringi, ruudu või kolmnurga. Kui teemaks on värv, võib ta valida sama värvi klotsi või riideeseme. Selline vaheldus vähendab ekraanile keskendumise koormust ja aitab lapsel mõistet kasutada ka väljaspool mängu.

Kui laps kasutab seadet ühe käega või vajab liigutuste tegemiseks rohkem aega, soovitan täiskasvanul enne pikemat seanssi paar ülesannet läbi proovida. Nii on näha, kas puudutused registreeruvad lapse jaoks mugavalt ja kas ta saab tegevuse lõpuni teha ilma liigse füüsilise pingutuseta. Ma ei eeldaks automaatselt, et iga mäng sobib kõikidele motoorsetele vajadustele, kuid lühike katsetus annab ausama vastuse kui ainult rakenduse kirjeldus.

Seadme valikul ei pea lähtuma ainult ekraani suurusest. Tähtis on ka see, kas laps saab seadet mugavalt toetada ja kas täiskasvanu saab vajadusel kõrval istuda, ilma et peaks telefoni pidevalt käest kätte andma. Kui väike ekraan tekitab palju möödaläinud puudutusi, prooviksin suuremat seadet; kui suurem ekraan muudab lapse kehahoiu ebamugavaks, oleks lühem kasutuskord mõistlikum. Mõte pole seanssi pikendada, vaid vähendada asjatut pusimist.

Erinevad kasutusolukorrad kodus ja teel

ALPA eestikeelsed õppemängud sobivad kõige paremini olukorda, kus täiskasvanu saab alguses kohal olla. Näiteks võib vanem pärast lasteaeda valida kümne minuti pikkuse rahuliku tegevuse, mis kordab samal päeval õpitud värve või tähti. See ei asenda lapsega rääkimist, lugemist ega päris mänguasjadega mängimist, kuid võib anda päevale väikese struktureeritud õppehetke.

Üks toimiv igapäevane rutiin oleks teha sellest väike sild lasteaia ja koduse mängu vahele. Laps valib ühe tuttava teema, proovib mõne ülesande ning seejärel otsite sama värvi või kujuga esemeid päris toast. Kui laps on pärast päeva väsinud, piisab ka sellest, kui ta nimetab ühe nähtud asja või näitab sellele vastavat mänguasja. Nii jääb tegevus paindlikuks ega muutu kohustuseks, mida tuleb iga päev lõpuni teha.

Teine realistlik kasutusviis on vanavanema ja lapse ühine tegevus. Kui vanavanem soovib toetada eesti keelt, kuid ei taha lapsele töölehti anda, saab ta paluda lapsel ekraanil nähtut nimetada. Täiskasvanu ei pea olema tehnikaekspert: piisab, kui ta küsib, mida laps näeb, millist värvi ta valis või millise kujuga ese on. Nii muutub mäng kõnelemise alustajaks.

Reisil või ooteruumis võib rakendus pakkuda lühikest tegevust, kuid ma ei planeeriks selle peale pikka iseseisvat ajaviidet. Lapse tähelepanu võib liikvel olles olla ebaühtlane ning ekraani vaatamine võib ebamugavust suurendada. Kui seadet kasutatakse väljaspool kodu, tasub valida tuttav tegevus, mille juhiseid laps juba mõistab, mitte alustada täiesti uut teemat.

Just teel olles aitab ettevalmistus vältida tarbetut pettumust. Enne kodust lahkumist võiks vanem koos lapsega tuttava tegevuse avada ja kontrollida, et laps teaks, mida seal teha. Kui laps satub ootamise ajal esimese takistuse ette, võib rakendus muutuda pigem täiskasvanu tähelepanu nõudvaks kui rahustavaks ajaviiteks. Seetõttu sobib see paremini lühikeseks tuttavaks vahepalaks kui plaaniks hoida last pikalt tegevuses.

Samuti on oluline arvestada seadme enda olukorraga. Väike telefoniekraan võib olla lapsele ebamugavam kui suurem tahvelarvuti, eriti kui ülesanded sisaldavad mitut visuaalset elementi. Suurem ekraan ei tee mängu automaatselt lihtsamaks, kuid võib vähendada juhuslikke puudutusi ja aidata lapsel pilti paremini jälgida. Mina prooviksin võimaluse korral mõlemat tüüpi seadet ning valiksin selle, mille puhul laps ei pea pidevalt asendit muutma.

Kus jäävad alles takistused

Rakenduse hariv fookus võib mõne pere jaoks olla ka piirang. Kui laps otsib kiiret tempot, keerukamaid reegleid või pikemat lugu, ei pruugi tähestiku, kujundite ja värvide ümber ehitatud tegevused talle kaua huvi pakkuda. See ei ole puudus lapse jaoks, kes alles alustab, kuid vanema lapse puhul võib sisu tunduda liiga lihtne.

Samuti ei asenda mäng täielikku keeleõppeprogrammi. See aitab mõisteid korrata, kuid lapse areng sõltub endiselt vestlustest, ettelugemisest, lauludest, mängust ja päriselulistest olukordadest. Kui eesmärk on õppida kirjutama, lugema pikemaid tekste või harjutada hääldust süstemaatiliselt, vajab pere tõenäoliselt lisamaterjale. Mina kasutaksin seda pigem ühe osana laiemast rutiinist kui ainsa õppevahendina.

Rahastuse pool vajab vanemalt tähelepanu. Rakendus on tasuta, kuid Play kaudu arveldatavad rakendusesisesed ostud jäävad vahemikku 0,99 kuni 28,99 eurot. Enne lapsele iseseisvat kasutamist kontrolliksin ostude seadistusi ja lepiksin kokku, millal täiskasvanu peab sekkuma. Noore lapse jaoks ei ole ostuotsus õppetegevuse loomulik osa, seega on parem hoida see vanema kontrolli all.

Kui vanem küsib, kas tasuta alustamine tähendab, et kõik rakenduse osad on tasuta, siis siin tasub arvestada ka tasuliste rakendusesiseste ostudega. Ma ei alustaks ostust ega lubaks lapsel seda ise valida. Esmalt vaataksin koos lapsega, kas olemasolev tegevus sobib tema tähelepanu ja keeleoskusega; alles seejärel kaaluksin, kas tasulisel lisal oleks pere jaoks päriselt väärtust. Nii jääb otsus täiskasvanu kätte, mitte hetkevaimustuse või juhusliku puudutuse hooleks.

Teine võimalik takistus on erinev arengutempo. Üks laps võib tunda rõõmu kordamisest, teine tahab kohe edasi liikuda. Kui rakendus ei paku lapsele piisavalt väljakutset, võib ta hakata vastuseid lihtsalt ära arvama. Sellisel juhul muudaksin ülesande suuliseks: paluksin lapsel enne puudutamist vastust põhjendada või tuua samasuguse näite toast. See lisab mõtlemist ilma, et peaksin rakendust sundima millekski, milleks see pole mõeldud.

Võrreldes tavaliste juhuslike mängudega on selle tugevus eesmärgistatus ja eesti keele kasutamine. Võrreldes töövihikuga annab see lapsele vahetuma reageerimise ning võib tunduda vähem kohustuslik. Töövihik on aga parem siis, kui eesmärk on harjutada pliiatsi kasutamist, kirjutamist ja püsivat keskendumist. Ingliskeelne õpperakendus võib pakkuda rohkem sisu, kuid eesti keelt toetava pere jaoks võib tuttav keel olla tähtsam kui tegevuste arv.

Seega valiksin alternatiivi eesmärgi järgi, mitte selle järgi, kumb tundub üldiselt „õigem”. Kui tahan harjutada pliiatsihoidu või lasta lapsel tähti ise kirjutada, võtaksin paberi ja pliiatsi. Kui eesmärk on pikem jutustav seiklus või keerukam mänguline väljakutse, otsiksin teistsuguse ülesehitusega mängu. Kui aga tahan siduda lihtsad algteadmised eestikeelse vestlusega, on ALPA eestikeelsed õppemängud sobivam lähtekoht kui juhuslik mäng, mille õppesisu on kõrvaline.

Minu hinnang kaasavale kasutamisele

Minu arvates on ALPA eestikeelsed õppemängud kõige sobivam lapsele, kes alustab tähtede, värvide ja kujundite õppimist ning kellele on oluline eestikeelne ja kultuuriliselt tuttav keskkond. See võib olla hea valik koduseks kordamiseks, ühisteks hetkedeks vanemaga või lühikeseks tegevuseks lasteaiapäeva järel. Eriti väärtuslikuks pean võimalust siduda ekraanil nähtut päris esemete ja vestlustega.

See võib olla eriti tänuväärne peres, kus täiskasvanu tahab eesti keelt igapäevaellu juurde tuua, kuid ei soovi iga õppimishetke eraldi tunniks muuta. Samas ei pea rakendust valima ainult sellepärast, et laps on väike. Kui ta eelistab liikumist, meisterdamist või pikka ettelugemist, võib käeline tegevus või raamat olla sel hetkel parem valik. Mina kasutaksin mängu ühe võimalusena, mitte kohustusliku osana lapse päevakavast.

Ma ei soovitaks seda ainsa lahendusena lapsele, kes vajab põhjalikku lugemisõpet, kirjutamisharjutusi, väga tugevat visuaalset kontrasti või keerukamat mängulist väljakutset. Samuti tasub enne pikemat kasutamist kontrollida, kas lapse käeline täpsus, tähelepanu ja keeleoskus sobivad tegevuste tempoga. Kaasav kasutus ei tähenda, et iga laps saab sama kogemuse; sageli vajab üks laps rohkem ettelugemist, teine suuremat ekraani ja kolmas sagedasemaid pause.

Alustuseks teeksin väikese proovikorra ajal, mil laps pole juba väsinud ega kiirusta kuhugi. Istuksin kõrval, laseksin tal ise proovida ja märkaksin, kas takistus on juhise mõistmises, keeles, puudutuse täpsuses või lihtsalt huvi puudumises. Need on eri põhjused ning nende eristamine aitab otsustada, kas piisab täiskasvanu abist, tuleks teha paus või sobiks lapsele praegu paremini mõni ekraaniväline tegevus.

Kui otsid tasuta alust, millel on noorele lapsele arusaadav hariv suund, on see minu meelest proovimist väärt. Tasub alustada koos lapsega, jälgida tema reaktsioone ja kasutada mängu vestluse lähtekohana. Parim tulemus tuleb siis, kui rakendus ei jää lapse ainsaks õpetajaks, vaid aitab tal ekraanil õpitut päriselus märgata, nimetada ja kasutada. Sellise ootusega on see tagasihoidlik, kuid praktiline tööriist eesti keelt õppiva väikelapse igapäevases rutiinis.